Võlur ja sultani poeg

Tansaania muinasjutt

Elas kord sultan kolme väikese pojaga, kellele keegi midagi õpetada ei suutnud. See kurvastas nii sultanit kui ka tema naist.

Ühel päeval tuli paleesse võlur ja ütles: “Kuidas mulle tasud, kui õpetan su kolm poega lugema ja kirjutama ja teen neist lugupeetud mehed?”

Sultan vastas: “Annan sulle poole oma varandusest.”

“Ei,” ütles võlur, “sellest ei piisa.”

“Annan sulle pooled linnadest, mis mulle kuuluvad,” pakkus sultan.

“Ei, see ei rahulda mind.” vastas võlur.

“Mida sa siis soovid?” imestas valitseja.

“Kui olen su poegadest kirjatargad teinud ja nad õpetatud meestena tagasi toonud, valid kaks endale, aga kolmanda annad mulle, sest mul ei ole lapsi, aga tahan tagada endale mantlipärija.”

“Nõus,” lubas sultan.

Nii viis võlur sultani pojad enesega kaasa ja õpetas nad erakordselt lühikese ajaga lugema ja kirjutama ning tegi neist targad noormehed. Siis viis ta nad tagasi paleesse ja ütles: “Siin on su lapsed. Kõik nad on võrdselt tublid. Täida meie kokkulepe ja vali.”

Sultan võttis kaks, keda eelistas ja võlur läks kolmandaga, kelle nimi oli Keejaa’naa, tagasi oma koju.

Kohale jõudes andis võlur noorukile võtmed, öeldes: “Need avavad kõik uksed. Sõidan kuuks ajaks ära.”

Kui ta oli läinud, võttis Keejaa’naa võtmed ja läks maja üle vaatama. Noormees avas ühe ukse ja nägi tuba täis sulakulda. Ta katsus seda sõrmega ja piisk kulda jäi sõrme külge, nii et ükskõik, kuidas ta pühkis ja hõõrus, jäi tema sõrm ikka kuldselt helkima. Selle varjamiseks mässis ta omale riidetüki ümber sõrme.

Kui võlur koju tuli ja poisi seotud kätt nägi, küsis ta, mis juhtus. Nooruk ei julgenud tõtt rääkida, niisiis ütles ta, et oli näppu lõiganud.

Varsti pärast seda sõitis võlur jälle ära. Nooruk sai taas võtmed ja jätkas oma uurimisretke.

Esimene tuba, mille ukse ta lahti tegi, oli täis kitsekonte, järgmine lambakonte, sellest järgmine veisekonte, neljas eeslikonte, viies hobuse omi, kuuendas olid inimeste pealuud ja seitsmendas elus hobune.

“Tervitus!” hõikas hobune, “kust sa tuled?”

“See on võluri maja,” vastas Keejaa’naa, “tema kasvatab mind nüüd ja on mulle isaks.”

“Või nii!” ühmas hobune, “on sul aga kena isa! Kas sa ka tead, et ta sööb kitsi, lambaid, veiseid, eesleid, hobuseid, isegi inimesi ja kõiki teisi, keda kätte saab? Meie sinuga oleme ainsad elusolendid, kes alles on jäänud.”

See hirmutas nooruki kõvasti ära ja ta kogeles: “Mida me tegema peaksime?”

“Mis su nimi on?” ütles hobune.

“Keejaa’naa.”

“Mina olen Faaraa’see. Esmalt, Keejaa’naa, tule ja seo mind lahti.”

Noormees tegi nagu kästud.

“Nüüd mine ja tee lahti selle toa uks, kus on kuld, ma neelan selle kõik alla. Siis ootan ma sind natuke eemal suure puu all.

Kui võlur tuleb koju, ütleb ta sulle Mine too puid! mille peale sina vasta Seda tööd ma ei oska! ja ta läheb toast välja.

Kui võlur tagasi tuleb, paneb ta suure poti konksu otsa ja käsib sind Tee selle alla tuli! mille peale sina aga vasta Seda tööd ma ei oska! ja ta teeb seda ise.

Siis toob ta suure hulga võid ja kuni see sulab, lükkab ta katla kõikuma ja ütleb sulle Mine sinna sisse ja ma kiigutan sind. Sina ütle, et pole kunagi sellist mängu mänginud ja palu tal esimesena kiikuda, et näha, kuidas seda tehakse. Siis ronib ta üles, sina aga pead ta katlasse lükkama, et siis nii kiiresti, kui jalad võtavad, minu juurde joosta.”

Nende sõnadega läks hobune minema.

Võlur oli samaks õhtuks mõned sõbrad enda juurde pidusöögile kutsunud. Varakult koju tulles ütles ta Keejaa’naale: “Mine too puid!”

Aga nooruk vastas: “Seda tööd ma ei oska.”

Niisiis läks võlur ise ja tõi puud tuppa.

Siis riputas mees konksu külge suure katla ja ütles: “Pane tuli alla!”

Noormees aga vastas: “Seda tööd ma ei oska.”

Niisiis pani võlur ise puud katla alla, süütas põlema ja lisas või sulama.

Järgmiseks lükkas ta poti õõtsuma ja ütles poisile: “Kuni või sulab, mängime rahvamängu, mine roni üles ja hüppa sisse.”

Aga noormees vastas: “Mine ise esimesena ja näita mulle ette. Õpin sel viisil kiiremini.”

Võlur ronis üles ja hakkas potiga kiikuma. Keejaa’naa ei raisanud väärtuslikku aega ja lükkas ta kiirelt katlasse, kus vaesel vennikesel enam pikka pidu ei olnud. Kohe, kui noormees oli kõik hobuse juhatamise järgi ära teinud, jooksis ta kuis jaksas suure puu juurde.

“Tule,” hüüdis Faaraa’see,” hüppa mulle selga ja sõidame!”

Nii ronis Keejaa’naa hobuse selga ja nad asusid teele. Kui nad olid juba pika maa maha sõitnud, jõudsid nad viimaks suure linna lähistele.

“Jääme siia,” ütles nooruk, “ja ehitame maja.”

Nii nad tegidki. Hobune köhis välja kogu allaneelatud kulla. Selle eest ostsid nad süüa, ehitusmaterjali, kariloomi ja kõike muud, mida vajasid. Kui linnarahvas nägi ilusat uut maja ja kõiki rikkusi, mis seal oli, teatasid nad sellest sultanile. Sultan otsustas sedamaid, et nii jõuka koha omanikku tuleb külastada ja talle oma heakskiit anda.

Nii läks ta Keejaa’naa juurde külla ja tundis huvi, kes ta on ja kust pärit.

“Oh, ma olen lihtne inimene, nagu kõik teised,” vastas poiss.

“Oled sa rändur?” küsis sultan siiski edasi.

“Kuidas võtta, olen olnud, aga mulle meeldib siin ja ma arvan, et siia ma jäängi,” mõtiskles noormees.

“Kas sa tuleksid ja vaataksid meie linna? Oleme selle üle päris uhked!” kutsus sultan.

“Hea meelega, aga ma vajan, et keegi mind juhataks,” nõustus poiss.

“Oh, ma ise juhatan sind,” ütles sultan õhinal, sest oli tagasihoidlikust ja väärikast noormehest vaimustuses.

Pärast seda said Keejaa’naa ja sultan suurteks sõpradeks ja aja möödudes abiellus noormees sultani tütrega ja neil sündis poeg. Kõik nad elasid õnnelikult ja hoidsid teineteist. Eriti armastasid nad perekonna tarka hobust, kes oli kõigi lemmik.

🐴