Tark talutüdruk

Kord tahtnud üks mõisahärra ühe peremehe käest tema kohta ära võtta. Peremeest kurvastas see väga, sest tal oli ilus üksik talu, hoolega haritud ja väetatud põllud ning korralikud hooned. Tema sugu oli mitu põlve seal elanud, seepärast poleks ta miski hinna eest oma kohta käest ära andnud.

Läks mehike kohtusse härra peale kaebama, et härra just sellepärast tahab tema koha mõisale võtta, et see hästi haritud ja kenade ehitistega on. Tema ei ole mingil kombel mõisahärra vastu eksinud ega teda pahandanud.

Kohtusaks oli talupoegade vastu väga hea ja lahke mees. Kutsuti ühel päeval mõisahärra ja taluperemees kohtu ette. Vanal ajal peetud väga suurt lugu mõistatustest ja nende arvamistest. Seepärast andis ka kohtusaks mõisnikule ja peremehele käsu, et teiseks kohtupäevaks peavad mõlemad kohtusse ühe mõistatuse tooma; kumma mõistatust kohtuhärrad ära ei arva, see saab õiguse.

Läksid mõlemad koju, muret ja nuputamist mõlemal küllaga. Mõisnik võttis pliiatsi ja paberilehed kätte ja hakkas pead murdma, aga ei leidnud niisugust mõistatust, millest ta oleks lootnud, et seda ära ei arvata. Talupoeg oli niisamuti mures, ei leia ühtki sellist mõistatust. Seda nägi tema kaheteistkümneaastane tütar, ja isa käest küsima: „Mis mure sinul on: ei sa taha süüa ega juua?“

Isa rääkis tütrele, kuidas lugu nüüd on. „Kui ma niisugust mõistatust välja ei mõtle, siis jääme kohast ilma. Mis me siis peale hakkame?“

„Noh, pole viga, küll me sellega hakkama saame. Mine aga kohtusse ja küsi kohtuhärrade käest: kui vana on päikene ja kui raske on kuu? Saab näha, kas nad oskavad sellele vastata.“

„Kust sinagi seda tead, mu lapsuke?“ küsis isa.

„Vaata, isa,“ vastas tütar, „ega päikene saa ilmaski vanemaks kui üks päev, õhtul läheb ta ju looja, kui ta teisel hommikul jälle tõuseb, siis on see ju teine päev. Ja ütleme jälle, et kuu on naela raskune, sest naelal on neli veerandit ja kuul niisamuti neli veerandit.“

Tuli kohtupäev, mõisnik ja talupoeg läksid kohtusse. Kõigepealt küsiti mõisniku käest: „Milline on sinu mõistatus?“ Polnud mõisnikul midagi mõistatada anda. Küsiti talumehe käest: „Kus sinu mõistatus on?“

Talumees küsinud: „Kui vana on päikene ja kui raske on kuu?“

Kohtuhärrad arvavad ja arvavad, aga ei saa õiget vastust kätte. Viimaks seletas talumees ise neile oma mõistatuse ära – siis kohtuhärrad said aru küll, et see nõnda on, ja mõistsid koha temale tagasi.

Siis küsis ka peakohtumees, kust ta niisuguse mõistatuse võttis, kas omast peast või sai mõne teise käest? Mees jutustas, et tal on kodus kaheteistkümneaastane tütar, kelle käest ta selle mõistatuse sai. Kohtuhärra imestas, et tal nii tark laps on, ja palus mehel tütar tema juurde tuua.

Mees läks tütrega kohtuhärra juurde; see oli väga tema meele järele. Ta oli ka tõesti ilus, tark ja mõistlik laps. Kohtuhärra laskis oma kuluga tütarlast koolitada, võttis ta pärast omale prouaks ja nad elasid õnnelikus abielus.

Sealsamas olid kahe talu hobusekoplid vastastikku ja armetu aiarisu nende vahel. Ühel peremehel oli ruunhobune koplis, teisel tiine mära. Ühel ööl läks mära aiarisust üle teise koplisse teisepere ruuna juurde ja sai seal varsa. Hommikuks tuli jälle oma koplisse tagasi, varss aga jäi ruuna juure. Peremees tahtis hommikul varsa koju tuua, aga ei teine peremees tahtnud anda, öeldes, et see on tema ruuna varss. Teisel peremehel oli sest kangesti kahju: oli see äsjasündinu ju ilus suur täkuvarss. Seletas küll naabrile, et seda ei või ilmapeal olla, et ruunal varss oleks, ent ei teine ei teinud seda kuulmagi ja tahtis varsa omale jätta.

Viimaks kaebas mees naabri kohtusse. Teine mees oli aga kohtuhärraga suur ja hea sõber, viis talle meelehead ja kohus mõistis ka varsa tema ruuna omaks. Õige varsaomanik, kel märahobune oli, tuli kurva näoga kohtutoast ära. Seda nägi kohtuhärra noor proua aknast ja hakkas mehe käest küsima, miks ta nõnda kurb on. Mees jutustas, kuidas lugu oli, ja leidis selle ülekohtuse olevat, et tema varsast ilma jäi.

Proua vastas: „Oh, pole viga, küllap jääb varss ikka sinule. Ma õpetan sind: kohtuhärra käib iga päev liivakõrbe ääres metsas jalutamas. Võta homme oma kalapüüdmise riistad, mine sinna liiva peale ja tee, nagu püüaksid kalu. Kui nüüd härra seda näeb, siis ta muidugi küsib, mida sa teed, ja paneb väga imeks, et sa sealt kala tahad püüda, kus neid ei või ollagi.“

Nõnda oligi: mees püüdis teisel päeval parajasti liiva peal kalu, kui härra jalutades sinna läks ja seda nägi. Härra pahvatas suure häälega naerma, kui kuulis, et mees tahab sealt kalu püüda. Mees vastas: „Jah, see on küll tõesti võimatu, et siit liiva pealt kalu saaks, sest kalad elavad ju vees, aga mina arvan, et sama võimatu on, et ühel ruunal varss oleks.“

Kohtuhärra pani mehe tarkust ja kavalust imeks ning mõistis varsa ikka oma emale tagasi. Ja küsis mehe käest, kuidas ta selle mõtte peale tulnud. Mees rääkis, et kohtuhärra proua ise seda temale õpetanud. See polnud jälle härra meelest hea, et proua sedaviisi tegi ja ennast tema asjadesse segas, ja ähvardas teda ära ajada, kui ta veel korra peaks nõnda julgema teha. Proua aga ei teinud tema jutust väljagi, vaid ikka õpetas teisi, kui tarvis oli. Viimaks härra kannatus lõppes ja ta ütles prouale, et homseks peab naine tema juurest ära kolima. Mees lubas, et tema kutsar viib naise tõlla ja hobustega nii kaugele, kui ta tahab. Samuti lubas ta naisel kaasa võtta kõige kallima varanduse, mis too aga ise soovib. Proua korraldas suure peo, kuhu kutsuti kõik sõbrad ja tuttavad ja pakuti neile head ja paremat süüa-juua. Iseäranis muretses proua selle eest, et härra tublisti sai viina juua, nõnda et ta viimaks üsna purju jäi ja enam millestki aru ei saanud. Siis laskis proua hobused tõlla ette panna ja ühe heinaküüni juurde sõita, kust ta kutsari koju saatis. Kui härra enese sai selgeks oli maganud, ehmatas ta ära ja küsis proua käest, mis see tähendab, et nad heinaküünis on. Proua tuletas mehele meelde, et ta lubas tal kõige kallima vara kaasa võtta. Härra olnud talle kõige kallim. Härra palus südamest andeks, nad läksid koju ja elasid õnnelikult – ehk on veel praegugi elus.