Miks öökull öösiti lendab?

Portugali muinasjutt

Kaua aega tagasi uhasid lained Angra lahes kaldale püha Antoniuse ikooni. Selle jaoks ehitati järsu Monte Brasili jalamile väike kabel, mis seisab seal siiani.

Kunagi elas püha Antoniuse kabeli lähedal majakeses väike poiss nimega Pedro. Tema ema oli surnud ja isa võtnud uue naise, kellel poisi vastu üldse lahkust ei olnud. Võõrasema andis talle selga närused kaltsud, nii et teised külalapsed näitasid tema viletsate riiete pärast talle põlglikult näpuga.

Ühel päeval, kui Pedro pühaku pildi ees põlvitas, juhtus midagi kummalist. Tema riided muutusid uueks ja terveks. Ta oli rõivastatud nagu iga teine külapoiss.

„Kust sa sellised riided said?“ küsis võõrasema, kui poiss õhtul koju jõudis. „Ma olen alati teadnud, et sinust pole asja. Oled kindlasti need varastanud.“

Väike Pedro rääkis, mis oli juhtunud, aga naine ei jäänud teda uskuma.

„Ära passi seal niisama lobisedes!“ kurjustas naine. „Võta kannud, mine allikale ja too vett. Tee kähku, ma ei taha oodata!“

Pedro tõstis põrandalt üles kaks suurt kannu ja läks aeglaselt mäkke, et jõuda väikese allika juurde, kust pere sai suurema osa aastast vett. Aga nüüd oli allikas kuivaks jäänud ja võõrasema oli seda ka sel päeval teada saanud.

„Allikas ei ole praegu vett,“ ütles vana mees, keda Pedro teel kohtas. Poiss oli juba peaaegu kohale jõudnud ja suured kannud, ehkki tühjad, talle raskeks kanda muutunud.

„Olen juba nii lähedal, et lähen siiski ja vaatan ise järele,“ otsustas poiss. „Teine allikas on nii kaugel ja kannud väga rasked, ma ei suuda neid nii kaugelt ära tuua. Ehk on lähemal natukenegi vett järel.“

Jõudnud allikani, nägi Pedro oma üllatuseks, et vesi voolab kiiremini kui muidu. Talle meenusid ka uued rõivad, mida ta kandis.

„Õnn on täna minuga!“ hüüdis ta ja täitis kannud veega. „Hea püha Antonius on minu sõber. Tema andiski mulle ilusad riided ja õnnistas allikat minu jaoks veega.“

Kui ta tagasi koju jõudis, kannud vett täis, jõllitas võõrasema teda hämmeldunult. Poiss polnud nii kaua ära olnud, et oleks saanud vee kaugemast kohast tuua.

„Kust sa selle vee said?“ küsis võõrasema kohe, kui jälle kõnelda suutis.

Pedro ütles talle, et see tuli lähedalasuvast allikast, nagu alati.

„See allikas oli täna kuiv!“ riidles naine. „Nüüd tean ma, et lisaks sellele, et sa varas oled, oled sa ka valetaja! Oota, kuni su isa koju jõuab! Ma kannan selle eest hoolt, et sa saaksid nahatäie, mille ära oled teeninud.“

Pedro ei mõistnud, miks võõrasema oli ta saatnud allikale, teades, et see on kuiv. Samal ajal, kui poiss mõtles, andis naine talle suure korvi.

„Nii,“ ütles naine, „mine kähku õue ja too mulle hagu. Kiiresti! Ära lase mul oodata. Sinu aeglus ajab mind hulluks.“

Pedro teadis, et aias pole hagu, see oli juba ammu kõik ära korjatud. Aias kasvasid vaid roosid. Seal olid punased ja roosad, kollased ja valged roosid, aga mitte ühtki puupulka, millega tuld teha. Monte Brasili järskudel nõlvadel võis olla hagu, mida korjata, aga öö oli pime ja rada järsk ning pikk. Väike Pedro oli väsinud, nii väsinud, et kaks suurt pisarat veeres mööda tema pisikesi põski alla.

Korraga seisis tema ees püha Antonius väikesest kabelist. Pühak naeratas lapsele lahkelt.

„Miks sa nutad, pojake?“ küsis ta. „Olen sind hulk aega jälginud ja tean, et sa nutad harva, ehkki su koorem on nii raske, et sinust vähem vapper poiss muud ei teekski kui nutaks.“

„Pean korvi hagu täis korjama, aga meie aias pole muud kui roosid,“ kostis Pedro. „Ma olen väsinud ja Monte Brasili on liiga pime, et sealt praegu küttematerjali otsima minna.“

„Kulla pojake,“ naeratas pühak, „korja korv roose täis. Siis vii need võõrasemale ja vaata, mis ta sulle ütleb. Mina olen sinuga.“

Pedro täitis korvi kauniste punaste ja kollaste, roosade ja valgete roosidega, mida aias nii rohkesti kasvas. Siis jooksis ta nendega majja. Kui küünlatuli lilledele langes, nägi Pedro oma hämmelduseks, et need polnudki enam roosid. Korv oli hagu täis.

„Kust sa selle said?“ küsis võõrasema kulmu kortsutades. „Aias pole midagi peale rooside. Kus sa käisid?“

Ta haaras poisil uue kuue kraest ja raputas, nii et lapse hambad plagisesid. Poiss vaatas pühaku silmadesse. Püha Antoniuse nägu oli pahane.

„Lõpeta, naine!“ hüüdis hääl, mis alles hetk tagasi oli olnud lahke ja leebe. Nüüd kõmistas see kurjalt.

„See poisike pole midagi halba teinud. Sina oled süüdi selles, et oled püüdnud talle kahju teha. Selle kurjuse eest võta vastu karistus, mille oled kuhjaga ära teeninud. Sina saatsid selle lapse öösel välja. Nüüd saadan mina sinu välja öhe.“

Sellest hetkest polnud Pedro võõrasema enam naine. Ta oli moondatud öökulliks, silmadeks suured rõngad, nagu need olid olnud, kui ta uskumatult vihase püha Antoniuse otsa vaatas.

Ja sellest päevast peale peabki öökull ainult öösiti lendama.

🦉