Miks ämblikul on kiilaspea?

Ämblikud on teada-tuntud vembumehed. Aga kas oled kunagi mõelnud, miks ämblikud on kiilad? See lugu räägib meile, kuidas see juhtus.

Ühel pärastlõunal, kui ämblik Arabella oli oma lõunasöögi lõpetanud, istus ta verandale puhkama. Söök oli eriliselt maitsev ja kõht oli tal hästi täis, nii et ta jäi varsti tukkuma ning hakkas norskama: gh-gh-ghh-nrrrr, gh-gh-ghh-nrrrr, gh-gh-ghh-norrrr…

Korraga koputas keegi verandauksele. Ämblik ärkas üles, tegi ukse lahti ja nägi seal oma sugulast Petrat. Ämblik ütles: „Tere-tere, Petra, pole sind kaua aega näinud.“ Ta juhatas külalise sisse ja pakkus talle head-paremat. Siis küsis ämblik: „Ja mis sind siis siia tõi?“

Petra vaikis mõne hetke ja vastas tõsiselt: „Tead, mul on kurbi uudiseid, vennas. Mu isa Elias on surnud.“ Petra oli Arabella naisevend, nii et Elias oli tema äi. Arabella ei suutnud seda uskuda: „Kuidas nii? See ei saa tõsi olla?“ Petra aga kinnitas, et nii on ning isa ärasaatmine ja kombetalitus viiakse läbi kolme päeva pärast.

Kui Petra oli lahkunud, läks Arabella oma lähedase sõbra koera juurde ja palus, et too tuleks koos temaga matustele ja võtaks ka kitarri kaasa, et seal mõned kurvad lood mängida. Koer oli nõus ja kui aeg kätte jõudis, asusidki nad teele. Arabella oli kallid rõivad selga pannud ja suure tumeda kaabu pähe sättinud, et lahkunule austust avaldada. Ta oli seakandis väga tuntud ja lugupeetud ämblik. Kõigil oli hea meel, et ta kohale tuli, ja talle pakuti parimat istekohta.

Õige varsti tegi aga Arabella kööki asja ja leidis sealt suure potitäie ube tulel podisemas. Ta tekkis tahtmine üks temp teha: ta võttis kaabu peast, kallas potist sinna hulga ube ja pani siis kaabu tagasi pähe. Kuid oad olid loomulikult nii tulised, et panid ta lausa silmi kõõritama. Kui ta oma kohale tagasi istus, pakuti talle ja koerale süüa. Koer sõi usinasti kõik ära, mis talle anti, kuid ämblik keeldus söömast. Ta seletas: „Mul ei ole kurbusest üldse söögiisu. Nii kahju armsast äiast.“ Teised püüdsid teda ikka veenda, aga ei, Arabella jäi endale kindlaks.

Teised panid tähele, et ämblik noogutas ja raputas veidralt pead, kui ta lauas istus. Nojah, eks ta püüdis seda kuidagi jahutada. Kui keegi küsis, miks ta muudkui peaga vehib, siis vastas ämblik: „Eks sellise palavusega vehib igaüks peaga.“

Mõne tunni pärast teatas Arabella, et peab nüüd lahkuma. Ikka pakuti talle veel kord head-paremat, aga ei, ämblik keeldus söögist kindlalt. Ämblik ja koer hakkasidki astuma. Peagi ei kannatanud aga Arabella enam tuliste ubade tekitatud valu välja. Need lausa põletasid ta pead! Ta tiris kaabu peast, nii et oad pudenesid mööda tänavat laiali. Ümberkaudsed jäid teda vahtima, mõni jooksis isegi majast välja ja hüüdis: „No on ikka imelik tüüp, täitsa kohtlane!“ Mõni ütles: „Ebanormaalne – kes siis hoiab tuliseid ube kaabu all peas?“

Koer küsis siis äkki sõbralt: „Kuule, ämblik, mis sinu ilusate juustega on ometigi juhtunud?“ Ämblik katsus pead ja mõistis, et on juustest ilma jäänud. Tulised oad olid need ära kõrvetanud. Sestsaadik ongi kõik ämblikud kiilaspäised.