Lugu välgust ja kõuest

Aafrika muinasjutt

Endistel  aegadel elasid Välk ja Kõu inimeste hulgas maa peal.

Alati, kui Välk vihaseks sai, käis ta ringi ja põletas maju ning lükkas puid pikali. Ta kahjustas talusid ja mõnikord vigastas koguni inimesi.

Alati, kui Välk üle reageeri ja selliseid asju tegi, hüüdis Kõu talle valjul häälel, et ta lõpetaks ega teeks rohkem kahju; aga Välk ei hoolinud vähimatki sellest, mida teine ütles, ja kui tal oli paha tuju, võis ta väga palju pahandust korda saata.

Viimaks ei kannatanud inimesed seda enam välja ja kaebasid kuningale.

Nii andis kuningas käsu, et Välk ja Kõu peavad linnast lahkuma ja kaugele võssa elama asuma.

Sellest polnud aga suurt kasu, sest kui Välk vihastas, pani ta metsa põlema ja leegid jõudsid teinekord ikkagi taludeni ja põhjustasid palju halba.

Niisiis hakkasid inimesed jälle kurtma ja kuningas kupatas Välgu ja Kõue maa pealt minema ja pani nad elama taevasse.

Välk teeb küll vihastades samamoodi kahju nagu varem, aga te kuulete, kuidas Kõu teda valjul häälel noomib ja lõpetada käsib.

🌩