Kiviraidur

Hiina muinasjutt

Elas kunagi Hiina väikelinnas kiviraidur, kes nikerdas vasara ja peitli abil kivist ornamente, kujusid ja hauakive. Ta oli väga osav ja inimesed imetlesid tema oskusi ja meisterlikkust.

Ühel päeval kutsuti ta rikka mehe koju, kes tahtis tellida esivanemate austuseks hulga kujusid. Kiviraidur tegi need kenasti valmis ja sai helde tasu. Aga rikka mehe eluolu avaldas talle muljet – kõik need teenijad, kes olid alati valmis tema tahtmisi täitma, ja see luksuslik maja ning rikkalik toidulaud. Ning mida rohkem ta sellele mõtles, seda kadedamaks ta läks ja seda enam võrdles ta oma elu rikka mehe omaga. Ta otsustas, et tahab samuti rikkaks saada, ja mõtles, kuidas selleni jõuda.

Tollal oli Hiinas palju jumalusi, õigupoolest peaaegu sama palju kui inimesi, ja mõnel neist oli võluvägi. Üks neist oli kiviraidurit jälginud ja otsustas tema soovi täita. Juba järgmisel hommikul ärkas kiviraidur suures palees, ümberringi teenijad, kes tõid talle vett ja rätiku ning uhkeid roogasid hommikueineks. Kiviraidur oli väga õnnelik. Tal olid seljas kõige peenemast siidist riided ja ta hulkus päevade viisi lihtsalt linnas ringi.

Ühel päeval ärkas ta tänavalt kostva kära peale. Selgus, et keegi kõrge ametnik sõitis läbi linna, saatjaks terve trobikond riigiametnikke ja trummilööjad, et tema tulekust teada anda. Kõrge ametnik ise istus kandetoolis ja kõik kummardusid tema ees alandlikult, kui ta neist möödus. Kiviraidur vaatas samuti seda rongkäiku pealt… aga kui kõrge ametnik temani jõudis, jäi kiviraidur sirgelt seisma. „Miks ma pean selle mehe ees kummarduma?“ mõtles ta. „Mul on sama palju raha nagu temal ja sama palju teenreid ka, võib-olla isegi rohkem.“ Aga kõrge ametnik sai selle peale väga vihaseks – ta käskis kiviraiduri vahi alla võtta, linnast välja viia ja talle nii kõvasti peksa anda, et ta ei suudaks liigutadagi. Ta lebaski alles maas, kui tema teenrid ta leidsid ja koju viisid.

Kiviraidur lamas voodis, ravis oma haavu ja mõtles, et küll sellisel kõrgel ametnikul on ikka hea elu. „Ma olen jah rikas ja mul on palju raha, aga võim on ikkagi kõrge ametniku käes. Tahan ka olla kõrge ametnik!“

Ja ennäe, tema lahke jumalus kuulis ta mõtteid ja mõne hetkega saigi temast kõrge riigiametnik. Nüüd reisis ta mööda maad ringi ja istus kandetoolis, teda ümbritsesid teised ametnikud, trummarid ja sõjamehed. Ta oli väga karm ametnik ja määras kõikjal trahve ja karistusi. Inimesed vihkasid ja kartsid teda. Ühel päeval liikus ta taas oma kaaskonnaga kandetoolis ringi, kui nägi tütarlapsi tee ääres lilli korjamas. Kiviraidur otsustas koos teenritega, et võtavad need tüdrukud kinni ja lõbutsevad nendega väheke. Kuid tüdrukud pistsid õigel ajal jooksu ja hakkasid täiest kõrist appi karjuma. Lähedal töötavad talupojad kuulsid kisa ja tulid neile appi, põllutööriistad käes. Nad peksid ametnikud läbi ja võtsid kõrgema riigiametniku kinni, kiskusid tal peened riided seljast ja andsid talle tubli nahatäie.

Kiviraidur lebas armetuna maas, kogu keha valutamas, aga samas läks talle hinge nende lihtsate talupoegade õilis hing. Nüüd soovis ta, et oleks talupoeg. Ja nii saigi – taas tegi jumalus ta soovi teoks. Kiviraidur tundis talupoja elust rõõmu. Ta läks iga päev koos külaelanikega põllule, kündis maad, külvas seemneid ja kitkus umbrohtu. See oli väga raske töö, aga pakkus suurt rahuldust. Ainus mure oli päike, mis põletas halastamatult, pani higistama ja kurnas ära. Ta märkas, et loomad on palju targemad kui inimesed: mõni seisis varjus, pühvel näiteks jahutas end vees… ainult põllumehed rügasid päevad läbi põllul kõrvetava lauspäikese käes. Nädalate möödudes hakkas aga kiviraidur päikest imetlema ja austama. Viimaks soovis ta, et võiks ise päike olla. Ja enne veel, kui ta arugi sai, oli ta hiiglaslik tulekera, kes saatis kõrgelt taevast soojust maa peale. Nüüd oli tema kord naerda väikeste inimeste üle seal all, kellel polnud ta palavuse eest kuhugi pääsu.

Ühel päeval sõudsid kohale suured vihmapilved ja sättisid end maa ja päikese vahele, nii et tema soojus ei jõudnud enam alla. Kiviraidur sai vihaseks, et vihmapilved julgesid teda takistada. Ta polnud kunagi varem mõistnud, et neil on nii palju väge. „Nii et vihmapilved on vägevamad kui päike,“ mõtles ta. Kindlasti oskad juba arvata, mis edasi sai. Jah, niipea kui see mõte kiviraidurile pähe tuli, sai tema jumal sellest teada ja muutis ta tumedaks vihmapilveks. Ta oli nii suur ja sünge, et inimesed maa peal märkasid teda ja ütlesid: „Vaadake seda suurt sünget pilve! Torm on tulekul, otsime kusagilt varju.“

Vägev tuul puhus üle taeva, lükates pilvi sinna-tänna, rebides neid tükkideks ja pillutades alla maa peale. Kiviraidur nägi seda kõike lähedalt ja oli vaimustuses. „Milline jõud ikka tormil on!“ mõtles ta. „Tema eest ei pääse küll keegi ega miski. Vaat just selline ma tahaksin olla!“ Ja nagu ikka, sai ta ka seekord oma tahtmise. Ta käis tormina üle põldude ja mägede, hirmutades ühtemoodi põllumehi, rikkaid inimesi, ametnikke ja riigitöölisi. Ta kiskus maast puid lahti, puhus ümber onne ja maju, pillutas katusekive, puhus vee jõgedest maale – niimoodi lõbutses ta! Siis jõudis ta ühe kivise mäeküljeni ning muudkui puhus ja puhus, aga see ei liikunud paigast. Kalju seisis puutumatu ja liikumatuna. „Kalju on siis tugevamgi kui kõige kohutavam torm! Ma tahan kalju olla!!

Ja kiviraidurist saigi vägev hall kalju. Ta nägi pidevalt muutuvat taevast ja põlde, kus talupojad askeldasid päikeselõõsas. „Aga mina seisan siin paigal, ilmast sõltumatuna,“ oli ta rahul.

Ühel päeval kuulis ta mingeid ebatavalisi helisid ja taipas peagi, et need on inimeste hääled! Talle ei meenunud, millal ta viimati oli inimese häält kuulnud. Need kuulusid kohalikele kiviraiduritele, kes olid üles mägedesse roninud, et otsida korralikke tugevaid kive, millest kujusid ja kaunistusi valmistada. Nad toksisid kirkaga kalju pinda, leidsid, et see on just sobilik koht, ning hakkasid seda taguma, et tükk kalju küljest lahti murda. Algul haaras kiviraidur-kaljut hirm. Miks need inimesed tulid siia tema rahu rikkuma! Aga siis koitis talle, et ükskõik kui võimas ja tugev on kivi, leiab kiviraidur alati võimaluse, kuidas mõni tükk sellest eraldada. Ta karjus appi ja ta jumal kuulis teda selgi korral.

Kui ta silmad avas, leidis ta ennast oma töökojast, ühes käes haamer ja teises peitel. Hetkeks oli tal tunne, et ta näeb oma jumalat talle silma pilgutamas, ja ta naeratas, mõistes, kui hea on olla kiviraidur.