Karupoeg (adõgee muinasjutt)

Muinasjutt raamatust: «Eesti rahvaste nelikümmend muinasjuttu – Сорок сказок народов Эстонии»

Elasid kord eit ja taat. Nad olid väga vaesed. Nende ainsaks rõõmuks oli nende väike poeg. Kord läksid eit ja taat hirssi koristama. Nad võtsid poisikese kaasa. Mähitult panid nad lapse hälli ning
jätsid ta põllu ühte otsa. Ise hakkasid teisest otsast hirssi koristama ja leppisid nii kokku, et kumb enne jõuab koristamisel hälli juurde, see korraldab esimesena last.

Tegelikult läks aga teisiti: hälli juurde jõudes polnudki selles enam poega – karu oli poja ära viinud. Eit ja taat kohkusid, ei teadnud, mida peale hakata. Nad istusid maha ja nutsid kibedasti. Murest murtult pöördusid nad koju tagasi. Aeg möödus. Tasapisi püüdsid nad poega unustada.

Poeg elas aga karu juures. Karu söötis poissi põdra peaajuga ja laps kasvas suureks ning tugevaks. Ta kiskus puud juurtega üles ja surus nad maa sisse tagasi. Vanakesed unustasid aja jooksul poja, poisil püsisid aga vanemad meeles, ükskord läks ta neid külastama. ,,Ema!“ hüüdis ta õhtu eel vanemate elamu juurde jõudes ja aknale koputades. ,,Mul pole kedagi, kes mind emaks võib hüüda,“ vastas talle eit.

Siis viskas poeg oma mähkmed aknast sisse. Sellest tundis ema ta ära ja avas ukse. Poeg jutustas vanakestele kõik, mis oli juhtunud, ja nad rõõmustasid, et ta elus oli. Isa pidi vürsti juurde minema, kus ta uksehoidjana teenis. ,,Luba, ma lähen sinu eest,“ palus poeg. ,,Ei, sa ei saa seal hakkama,“ ütles isa. Poeg aga ei kuulanud ja läks isa asemel vürsti juurde.

Poissi nähes tahtsid valvurid teda narrida. Nad jätsid ta sõrmed värava vahele, lukustasid siis väravad ning läksid ise minema. Noormees tõstis väravad eest ära, läks vürsti juurde,
tõi ta väravasse, pani tema sõrmed väravate vahele ja lahkus. Teenrid ruttasid kohale vürsti vabastama. Kõik imestasid noormehe jõudu ja hakkasid teda Karupojaks hüüdma. Vürst otsustas ta hukata. Ta laskis Karupoja kutsuda ja käskis tal metsast puid tuua. Ta käskis noormehele anda paar härga ja viletsa kirve ning saatis ta kaugele tihedasse metsa, lootes, et ta seal hukkub.

Metsas lõi karupoeg paar korda kirvega puutüvesse ja leides, et sellega võimatu on raiuda, viskas siis kirve eemale ning hakkas kätega puid üles kiskuma. Ladunud langetatud puud koormasse, piitsutas ta
härgi. Ent koorem oli nii raske, et härjad ei jõudnud seda paigast liigutada. Karupoeg rakendas härjad eest lahti ja hüüdis nii valjusti, et mets vastu kajas.

Selle hüüdega kutsus ta metsloomad kokku. Kui need ilmusid, valis ta ühe suure metssea, rakendas selle koorma ette ja sõitis lossi tagasi. Rahvas kohkus metssiga nähes ja jooksis laiali. Karupoeg sõitis vürsti lossi õue ja pani puud sinna maha. ,,Tubli,“ ütles vürst, ,,mine nüüd kündma!“ Ta laskis Karupojale kaheksa härga anda ja saatis ta põllule kündma.

See põld asus künka läheduses, kus elasid nõiad ja kuhu ei julgenud keegi minna. Karupoeg jõudis kohale ja hakkas kündma. Kui ta künkale lähenes, hüppas sealt äkki välja noorim nõia seitsmest pojast ja tungis noormehele kallale. Karupoeg püüdis tema kinni ja rakendas ta adra ette. Sedasama tegi ta ka nõia kõigi teiste poegadega ja kündis nende abiga kogu põllu üles. Nõia poegi ees ajades läks ta lossi õue tagasi. Kõik ehmusid seda nähes ja jooksid peitu, kes kuhu sai, kas lossi või aita. Noormees rakendas rahulikult nõia pojad adra eest lahti ja laskis nad vabaks. Need jooksid kiiresti koju tagasi.

Vürst mõtles ja mõtles, kuidas noormehest vabaneda. Karupoeg taipas vürsti mõtteid, lahkus lossist ja läks maailma rändama. Teel kohtas ta meest, kes painutas tugevaid puid ja sidus nende ladvad kokku. ,,Kas sa tuleksid minuga kaasa?“ küsis Karupoeg mehelt.

,, Lähme,“ oli ta nõus. Teel kohtasid nad veel ühte, kes kummagi peo peal hoidis üht mäekinku ja pildus neid nagu palle. Ka see ühines nendega. Siis peatusid nad ühe maja juures, kus kavatsesid pikemat aega puhata. Puupainutaja jäi koju süüa valmistama, Karupoeg ja Künkaloopija läksid aga jahile. Puupainutaja istus kolde ees ja valmistas süüa. Äkki kuulis ta kedagi maja juurde sõitvat ja ukse taga hüüdvat.

Ta läks vaatama ja nägi kuke seljas istuvat ratsanikku, kes pikka nööri piitsa asemel käes hoidis ja temale hüüdis: ,,Aita mind maha!“ Puupainutaja aitas mehe kuke seljast maha.

,,Kanna mind tuppa!“ käsutas ratsanik. Puupainutaja täitis käsu. ,,Anna mulle süüa!“ Too pakkus talle kausitäie suppi. ,,Too veel!“ hüüdis külaline käskivalt.

Puupainutaja läks veel suppi tõstma. Külaline võttis oma pika nööri ja pani mehe köitesse. Siis sõi ta
valmistatud lõuna ära ja sõitis minema. Varsti jõudsid Karupoeg ja Künkaloopija jahilt tagasi.

,,Jäin haigeks, ei saanud midagi lõunaks valmistada,“ kurtis Puupainutaja, kes oli vahepeal enda köitest
suutnud vabastada. Juhtunust ei lausunud ta midagi. Järgmisel päeval läksid jahile Karupoeg ja
Puupainutaja, koju jäi Künkaloopija. Ka temaga juhtus sama, mis Puupainutajaga. Ratsanik sõi
valmistatud toidu ära, pani mehe köitesse ja sõitis minema.

Kolmandal päeval jäi Karupoeg koju. Ka seekord sõitis ratsanik, vana Tlimaff, kohale ja hüüdis: „Hei!” Karupoeg tuli hüüu peale välja.

,,Aita mind maha!“ ütles Tlimaff. ,,See pole adõgeede komme!“ vastas Karupoeg. Seda kuuldes tuli Tlimaff ise maha. „Kanna mind tuppa!“ käsutas ta jälle. ,,Võid ise käia!“ vastas Karupoeg. ,,Anna mulle süüa!“

,,See juba vastab meie kombele,“ vastas Karupoeg ja tõi toidu lauale. ,,Anna veel!“ nõudis Tlimaff. Seepeale haaras Karupoeg mehe habemest, vedas ta majast välja ja sidus puu külge kinni.

Parajasti jõudsid kaaslased jahilt koju. Karupoeg pakkus neile süüa. Pärast sööki ütles ta: ,,Läheme, ma näitan teile teie haiguse põhjust!“ Ta viis nad puu juurde, kuid Tlimaff oli koos puuga kadunud. Ta oli selle juurtega üles kiskunud ja minema läinud.

Nad läksid kolmekesi Tlimafi jälgi mööda, kuni jõudsid hiiglasuure õõnsa puu juurde. Tuli puuõõnsusesse laskuda, kuid kumbki kaaslane ei julgenud seda teha. Karupoeg astus ise sisse. Eemal nurgas nägi ta kolme neidu istuvat: üks nuttis, teised kaks aga naersid.

,,Mispärast tema nutab, aga teie mõlemad naerate?“ küsis ta neilt. ,,Me oleme Tlimafi õnnetud vangid. Ta nutab seepärast, et Tlimaff lubas tema täna ära õgida ning meil on heameel, et ta meid alles homme sööb,“ vastas üks neiu. ,,Aga kus Tlimaff praegu on?“ küsis Karupoeg. ,,Ta magab seal tagapool, kuid sina ei jaksa talle ilma Tlimafi mõõgata midagi teha, see ripub ta voodi kohal seinal.“ Karupoeg läks edasi ja nägi Tlimafi magavat. Ta võttis seinalt mõõga, äratas hüüdega Tlimafi ja lõi tal pea otsast.

Siis läks ta neidude juurde tagasi ja ütles: ,,Ära enam nuta! Ma surmasin Tlimafi ja te olete vabad.“ Neiu lakkas nutmast ja ta kaaslased plaksutasid rõõmu pärast käsi.

Siis astusid nad puuõõnsusest välja. Karupoeg ütles oma kaaslastele: ,,Ka teil pole enam põhjust haigestuda – vana Tlimaff on surnud!“ Mõlemal oli hea meel. Nad jooksid – üks metsa, teine lagendikule ja alustasid rõõmu pärast oma armsamat tegevust: Puupainutaja painutas saja aastaseid puid ja sidus nende ladvad kokku ning Künkaloopija mängis suurte küngastega, visates neid ühelt käelt teisele nagu palle.

Kui nad küllalt olid lõbutsenud, ütles Karupoeg: „Nüüd pöördume tagasi minu kodunurka, küllap leian
teile sealgi vastavat ajaviidet!“ Karupoeg ja ta kaaslased läksid vana Tlimafi elamusse tagasi, tõid sealt välja kolm ilusat tõlda, rakendasid ette ta kõige paremad hobused, asetasid neiud tõlda ja koos sõideti Karupoja kodupaika.

Kui vürst Karupoja tulekust kuulis, käskis ta väravad tugevasti lukustada ja pani raudrüüs valvurid sissepääsu kaitsma.

Karupoeg tõstis aga väravad väikese vaevaga eest ära ning viskas need kaugele eemale. Puupainutaja sidus köiega vürsti valvurid jalgupidi kokku ja heitis need kuristikku; Künkaloopija püüdis vürsti kinni, asetas ta peopesale ja viskas ta üles pilvedesse, kust ta maha kukkudes surma sai.

Nii sai vürst oma teenitud palga. Karupoeg ja ta kaaslased abiellusid igaüks ühe neiuga. Peeti pulmad, mis kestsid mitu päeva.

Lõbustamiseks ning ühtlasi oma rõõmuks näitasid Puupainutaja ja Künkaloopija rahvale oma võimeid: üks painutas tugevad tammeladvad maani maha ja teine heitis künkaid pilvedeni. Pulmapeo lõpul ütles Karupoeg kaaslastele: ,,Pean tõesti imestama, mida suudate teha tugevate tammede ja suurte küngastega. Kuid võite veel enam korda saata, mis oleks ka kasuks teile endile ja kogu rahvale.

Nüüd, mil oleme hävitanud vürsti ja tema abilised, et nad meie vabadust enam ei saaks kitsendada, peame kärmesti tööle hakkama. Sina, Künkaloopija, tuhni läbi künkad ja mäed ning too välja rauda ja muud tarvilikku maapõuest. Sina, Puupainutaja, kisu mets üles ja muretse rahvale häid elamuid ja hooneid, aga mina künnan maad.“

Nii nad tegidki. Karupoeg kündis ja külvas, Puupainutaja kiskus puid üles ja muretses elanikele palke elamute ning hoonete ehitamiseks, kuna Künkaloopija nihutas mägesid paigast ja tõi välja rauda ja muud vara. Nendega koos töötas kõik kohapealne rahvas. Nad elasid rahus ja õnnes, sest olid vabanenud õela vürsti ja rõhujate ikkest.

Tõlkinud Paul Metsküla