Hunt ja kitsetall

Elas kord kitsetall, kelle kasvavad sarved panid ta arvama, et ta on täiskasvanud sokk ja suudab ise enda eest hoolitseda. Kui siis kari ühel õhtul karjamaalt koju hakkas minema ja ema teda kutsus, ei võtnud kitsetall ema kuulda ja näkitses rahumeeli noort rohtu edasi. Kui ta mõne aja pärast pea tõstis, oli kari ära läinud. Kitsetall oli täiesti üksinda. Päike hakkas loojuma. Maad mööda hiilisid pikad varjud. Ühes varjudega tuli kõle tuuleke, tekitades rohus hirmutavaid hääli. Kitsetall värises mõttest hirmsale