Hobuseks nõiutud noormees (vägivaldne lugu)

Eesti muinasjutt

Vanal ajal elanud üks vaene mees oma kaheteistkümne pojaga. Et ta neid ei jõudnud toita, saatis ta neid kaugele teenistust otsima.

Kaksteistkümmend päeva ja ööd käisid vennad mööda metsi ja mägesid, kuni nad viimaks jõudsid ühe rikka kuninga juurde, kes võttis nad oma teenistusse hobuseid puhastama.

Sel kuningal oli väga palju hobuseid. Kuningas lubas igaühele ühe hobuse, missugust aga keegi soovib, kui nemad teda ausasti ühe aasta teenivad.

Üksteist vanemat venda valisid enestele kõik väga ilusad hobused. Aga seal hobuste hulgas oli üks väga lahja ja rumal hobune, noorem vend valis enesele tema, sest ta ütles tema kõige rohkem oma meele järele olema, ja ta armastanud teda väga.

Noorem vend andis poole oma söögist hobusele ja suges teda iga päev hästi puhtaks. Tema vennad küll naersid tema üle, aga tema ei teinud sest väljagi.

Nüüd oli aasta mööda läinud, kuningas andis neile igaühele ühe hobuse. Kui kuningas nägi, et noorem vend kõige lahjema hobuse võttis, küsis ta: „Mispärast sa selle kõige lahjema hobuse võtad, kui su vennad kõik head hobused valivad?“

Noorem vend kostnud: „Kui ma teda veel ühe aasta söödan, saab ta palju ilusam olema kui mu teiste vendade hobused.“ Kuningas oli sellega rahul ja vennad sõitsid minema.

Tee peal tunnistas hobune, et ta üks nõiutud hobune on ja võib meest tuulekiirusel edasi kanda ja ennast üheks ilusaks hobuseks muuta. Nüüd läksid nad koju, üksteist venda ilusate hobuste seljas, noorem aga lahja hobuse seljas.

Kui nad ühte sohu jõudsid, vajus lahja hobune sisse. Noorem vend palus neid oma hobust välja aidata. Seal naersid vanemad vennad teda ja ütlesid: „See on sulle paras, kes käskis sind nii nõdra aruga olla, et omale nii viletsa hobuse võtsid. Tule nüüd jala koju.“

Noorem vend palus neid väga haledasti, kuni nad viimaks ta välja aitasid.

Kui nad jälle edasi läksid, vajus noorema venna hobune teist korda tümasse. Noorem vend palus oma vendasid teist korda ennast välja aidata. Aga vennad ei kuulanud enam oma venna abipalveid, vaid sõitsid minema.

„Las nad aga minna,“ ütles hobune ja küsis: „Kas nad on juba kaugel?“

„Ma arvan, ühe penikoorma maad,“ kostnud mees.

Natukese aja pärast küsinud hobune: „Kas näed veel oma vendasid?“

„Ja, näen, justkui väikesed täpikesed paistavad.“

Kolmandat korda küsinud hobune: „Kas võib neid veel näha?“

„Ei enam neid paista, nüüd on nad silmist kadunud.“

Nüüd hüppas hobune mudast välja, pani mehe oma selga ja läks tuulekiirusel vendadest mööda ja jõudis päev enne teisi koju. Kodus muutis hobune ennast jälle lahjaks, läks sõnnikuhunniku peale sööma. Mees aga läks ahju taha magama.

Kui nüüd teised vennad kodu olid jõudnud, näitasid nad isale neid kalleid hobuseid, mis kuningas oli neile palgaks andnud.

„Kus te mu noorema poja jätsite,“ küsis isa.

„Noorem vend on vist oma mõistuse kaotanud,“ vastasid vanemad vennad. „Kuningas lubas temalegi ilusa hobuse, aga ta, loll, valis enesele selle kõige niruma, just samasuguse kui seal sõnnikuhunniku peal sööb; ta jäi oma vaese hobusega ühte soosse, ja sinna ta vist ka suri.“

„See ei ole õige,“ ütles noorem vend ja tuli ahju tagant välja.

Kui nüüd vennad paar päeva isa juures olid, läksid nad jälle teele, et endile naisi otsida. Kui nad juba seitse kuningriiki ja seitse kihelkonda said läbi käidud, ei leidnud nad kusagilt kahtteist õde.

Kui kaksteist venda kõik tee ääre puhkama olid jäänud, ütles noorema venna hobune salaja talle kõrva sisse: „Käsi vendadel enda järel tulla, ma viin teid sinna, kus kaksteist tüdrukut leiame.“

Korraga muutis noore venna hobune ennast ilusaks hobuseks: kuldsaba ja kuldlakk särasid päeva käes, kui noorem vend teiste ees sõitis. Ilusamat hobust ei võinud maailmas ollagi. Vanemad vennad ei tahtnud uskuda, et see nende vend on. Kui noorem vend kolmepäevase sõidu järel hommikul koidu ajal kinni pidas ja vendadega rääkima hakkas, siis uskusid nad tõesti, et see nende noorem vend on.

Seal nägid vennad, et üks suur kole vanamoor kündis kaheteistkümne valge märaga. Nad läksid vanamoori juurde ja vanamoor küsis: „Mis te tahate?“

Kui vennad oma tahtmisest olid vanamoorile rääkinud, lubas vanamoor selle täita. Vanamoor saatnud vennad tuppa ja tulnud ise natukese aja pärast kaheteistkümne ilusa tüdrukuga järele.

„Siin on iga venna jaoks tüdruk, valige igaüks omale vanuse järgi.“

Siis vennad valinud. Vanem võtnud vanema õe, ja nende järgi teised, kuni kõige noorem vend kõige noorema õe jaoks jäänud. Vennad tahtnud minema hakata, aga vanamoor ei lasknud, et esimene öö peab ikka tema juures magatud saama. Nii heitnud õhtul vennad magama, vanem tütar pandud vanema venna juurde ja nõnda edasi, kuni kõige noorema venna juurde pandud ilus kuldjuustega kõige noorem tütar.

Vanemad vennad jäänud kõik raskesti magama, aga noorem vend und ei saanud. Siis hakkas tüdruk rääkima: „See vanamoor on üks hirmus nõid. Need üksteist tüdrukut on kõik õeksed, aga mina ei ole mitte nende õde. See nõid varastas mind kolme aasta eest ära ja minu venna nõidus tema hobuseks. See lahja hobune, kes sinu vendade ilusa hobuste hulgas on, on minu vend. Öösel, kui kell kaksteist saab, tuleb nõid ja tapab su vennad ära, aga sinu jätab ta ellu, sellepärast pani nõid vennad ääre poole.“

Varsti oli nooremal vennal aru peetud. Ta läks, vahetas vennad tahapoole ja tüdrukud ääre poole. Öösel tuli vanamoor sisse, suur pikk mõõk käes, ja läks raius kõigil üheteistkümnel õel, keda ta vendadeks pidas, pead otsast ära ja läks jälle minema.

Noorem vend tõusis üles, läks, äratas vennad üles ja käskis neil minema hakata ja rääkis, mille hirmsaga nõid oli hakkama saanud. Ise jäi ta sinna hommikuni.

Kui nüüd nõid tütreid tuli üles äratama, sai ta pettusest aru. Noorem vend tõusis üles, istus tüdrukuga hobuse selga ja ajas tuulekiirusel minema. Kui nüüd nõid nägi, et noorem vend tüdrukuga minema läks, võttis ta ahjuhargi, istus selga ja kihutas järele.

Hobune andnud mehele ühe luua, harja ja kibuvitsaõie, et kui nõid järele tuleb, siis neid maha visata. Kui nad juba tüki maad olid edasi läinud, nägi mees, et nõid juba õige ligi oli. Hobune käskis luua maha visata. Kui see sündinud oli, oli nende vahel nii paks mets kui luud. Küll nõid raiunud ja murdnud metsa maha, enne kui läbi saanud. Selle ajaga olnud hobune suure tüki maad edasi jõudnud.

Teist korda näinud mees, et nõid tulnud jälle järele. Hobune käskinud harja maha visata. Kui hari maha visatud saanud, kasvanud nende vahele nii paks mets kui riidehari. Nõid rässinud ja rassinud nii, et tagumine ots susisenud, aga ei saanud läbi. Nõid läinud, toonud kodunt enesele abi, raiunud metsa maha ja siis ajanud kõigi oma abilistega neile järele.

Noorem vend näinud, et üks suur trobikond nõidasid tulnud, kõigil ahjuhargid jalge vahel. Hobune käskinud kibuvitsaõie maha visata, ja kohe olnud paks kibuvitsamets nende vahel. Nõiad pugenud kibuvitsametsa, olnud väga terav, nõiad keeranud ümber ja läinud tagasi. Selle ajaga jõudnud noorem vend oma isa juurde ja olnud nõiduse vandest igavesti lahti.

Korraga saanud hobusest ilus noormees, ta tänanud nooremat venda, et ta teda kui lahja ja rumalat hobust teiste ilusate hobuste hulgast enesele oli valinud ja teda nõidusest päästnud.Kolmekesti läksid nad kuninga juurde, kus kuningas kohe ära tundis oma tütre ja poja, keda ta juba mulla all arvas puhkama.

Kui kuningas oli kuulda saanud, mis nõid tema lastega oli teinud, kutsus ta sõjaväe kokku ja laskis selle nõia suguseltsi ära kaotada. Oma tütre lubas ta hea meelega nooremale vennale naiseks. Vanemad vennad on praegu veel omale naisi otsimas, aga seda ma ei tea, kas on nad kusagilt üksteist õde leidnud või ei.