Bunnyyarlid ja Wurrunnunnah’d olid sugulased ja elasid koos laagris.
Wurrunnunnah’d olid hästi töökad, püüdsid külluse ajal alati rohkesti toitu varuda, et kehval ajal võtta oleks. Bunnyyarlid ei tavatsenud aga tuleviku pärast muretseda, vaid veetsid aega igasuguste mõttetustega, üldse mingile toiduvarumisele mõtlemata.
Ühel päeval ütlesid Wurrunnannah’d: „Tulge koos meiega lilledelt mett varuma. Varsti puhuvad talvised tuuled lilled minema ja siis ei saa mett korjata.“
„Ei,“ ütlesid Bunnyyarlid, „meil on parematki teha.“ Ja läinud nad olidki, tegeldes mõttetusega ja lüües aega surnuks, teades, et Wurrunnunnah’d jagavad nendega kõike, mida korjavad.
Wurrunnunnah’d läksid siiski tööle ja jätsid Bunnyyarlid oma mõttetuste juurde.
Nad kogusid lilli ja korjasid mett ega läinud enam tagasi Bunnyyarlide juurde elama, sest nad olid tüdinud sellest, et peavad kogu töö ära tegema, ja said aru, et omaette on nad õnnelikumad.
Aja möödudes said vilgastest Wurrunnunnah’dest väikesed metsmesilased, laisad Bunnyyarlid muudeti aga kärbesteks.
🌼🐝
© 2024 Copyright Muinasjutud.ee.
Kasutustingimused
Privaatsus
Tegijad