Ilus ööbik ja kole ööbik

Kõndis kord pankur turul, kui korraga püüdis tema tähelapanu imeilus ööbikulaul, mis ta paigale naelutas. Selle ilust võlutuna otsis mees pilguga heli allikat, kuni märkas linnupuuri. Puurivarbade vahelt paistis talle kaks sulelist, kes olid küll sama liiki, kuid väga erineva välimuse ja iseloomuga. Sellel linnukesel, kes laulis, olid imeilusad kollase-oranžikirjud suled ja erkpunana nokk, mille vahelt sillerdav meloodia katkematu joana välja voolas. Tema kõrval töllutas vaataja meelest kole, täiesti ilma sulgedeta ööbik, kes pealekauba nägi rumal välja ja oli tumm.